LEIUS, Toomas (28. VIII 1941 Tallinn), tennisist ja treener, 1964–71 Anneliis-Mall L-e abikaasa. Lõpetas 1959 Tallinna 2. kk-i ja 1970 TPedI kehakultuuri ja laulmise osakonna. Spordiga alustas omal käel, tennisetreeningutel hakkas käima 1951 Kadriorus Evald Kree rühmas. Tõusis 16-aastaselt NL-i täiskasvanute esikümnesse ja püsis seal 16 aastat. Võitis 1959 Wimbledoni noorteturniiri, sai 1970 ja 1971 üksikmängus EM-i pronksi ja 1970 paarismängus hõbeda. 1970 segapaarismängus üliõpilaste maailmameister. Tulnud 1963–68 10 korral NL-i meistriks: 4 korda üksikmängus ja 6 korda paarismängudes. Saanud NL-i mv-tel kokku 30 medalit. Kuulus 1961 ja 1963 NL-i võistk kulla võitnud võistkonda. Tulnud 23 korda Eesti meistriks: 9 korda (1958–59, 1961–64, 1966, 1970, 1972) üksikmängus, 6 korda (1958, 1961–62, 1966, 1972–73) meespaarismängus ning 8 korda (1958, 1961–64, 1966, 1970 ja 1973) segapaarismängus; saanud 1957–92 mv-tel lisaks 7 hõbedat ja 4 pronksi. 1965–73 olnud 6 korda üksik- ja 11 korda paarismängudes Dünamo ülel meister. Võitnud 1959–70 maailma tipptennisiste ning kümneid rhv turniire. Suure Slämmi turniiridel jõudis Prantsusmaa lahtistel mv-tel üksikmängus 1 korral veerandfinaali (1965) ja segapaarismängus 1 korral finaali (1971). Kuulunud 1958–73 NL-i koondisse, mänginud 75 korda Eesti koondises. Eesti parim sportlane 1961, 1963 ja 1965. Võistelnud edukalt rhv veteranide turniiridel. Oli 1999–2001 Föderatsiooni karika võistlustel Eesti naiskonna treener ja kapten. Töötanud treenerina Usbekistanis, Gruusias, Saksamaal, Soomes ja Eestis. Gruusia NSV tnl treener (1985). Tegutsenud Kadrioru tennisekeskuses treenerina (7. kutsetase, 2006). A-st 2019 SVTL Capital OÜ juhatuse liige. Mendeni (Saksamaa) aukodanik. Spordiühing Põhjakotkas auliige (1999), Tenniseliidu auliige (2001), Tallinna Lawn-Tennise auliige (2007). Euroopa Tennise Liidu elutöö autasu (2013). Valiti 2020 Eesti spordi kuulsuste halli.
B: J. Jürine ja A. Põldoja. Eesti tennis 90. Tln, 2003, lk 126–132; T. Karuks. 101 Eesti spordilugu. Tln, 2011, lk 108–109; H. Linn. Eesti Dünamo ajalugu. 1. raamat. Tln, 2017, lk 236–266; A. Dobrõš. Mina, Eestimaa juut. Tln, 2019, lk 221–225.