ERIKSON, Oskar (19. II 1910 Tartu – 4. III 1993 Tallinn), korv- ja võrkpallur ning kergejõustiklane, Voldemar E-i vend, Lydia E-i abikaasa, Enn E-i isa. 190–192 cm, 90–96 kg. Lõpetas 1930 Tartus õhtugümn-i, õppis TÜ majandusteaduskonnas ja KKI-s. Kergejõustikku hakkas harrastama 1924. Võitis 1929–39 Eesti mv-tel 15 medalit, sh 10 kettaheites, neist 3 kulda. Parandas 1936–37 2 korda Eesti kettaheiterekordit: 47.20 ja 47.84. Võitis 1931 heidete kolmevõistluses Riia linnavalitsuse rändkarika. Isiklikke rekordeid: kuul 14.62,5 (1932), oda 60.46 (1930). Kuulus korvpallis 1937 ja 1939 EM-il 5. koha saanud meeskonda ning võitis 1945 NL-i mv-tel Tallinna Kalevi meeskonnas pronksi. Oli võiduga lõppenud NL-i 8 linna turniiril 1941 Tartu ja 1946 Tallinna meeskonna kaitsemängu tugisammas. Rhv üliõpilasmängudel 1933 ja 1937 võitis Eesti meeskonnas pronksi. Tuli võrkpallis 1930–45 4 korda Tartu NMKÜ ja Tallinna Kalevi meeskonnas (lisaks 1948 lisaks Spartaki meeskonna treenerina) ning korvpallis 1934–45 7 korda Tartu NMKÜ, EASK ja Tallinna Kalevi meeskonnas Eesti meistriks. Kuulus kergejõustikus 13 ja korvpallis 33 korda Eesti koondisse. Töötas 1940–41 Tartus Dünamo, 1944–46 Tallinnas Kalevi ning 1946–49 Dünamo ja Spartaki korvpallitreenerina. Pärast abikaasa arreteerimist pidi treeneriametist loobuma ning oli Jõhvis ja Keilas kaubandustöötaja. A-st 1957 töötas Teguris (hilisem Polümeer) kummeerijana ja osales konsultandina korvpallide tootmises, hiljem töötas kümmekond aastat Agro aiandis valvurina. Kuulus 1946–49 Eesti Korvpallisektsiooni presiidiumi.
B: V. Lään ja M. Ibrus. Eesti korvpall. Portreed. Tln, 2006, lk 348–349.