ISSAK, Friedrich (20. XI 1915 Petrograd – 11. V 1991 Tallinn), kergejõustiklane, korv- ja võrkpallur ning spordiajakirjanik, Aino I-u abikaasa, Jaak I-u isa. 182 cm, 78–79 kg. Lõpetas 1935 Tartu poeglaste gümn-i ja jätkas 1936–41 õpinguid TÜ matemaatika-, loodus- ja õigusteaduskonnas. Spordist hakkas huvituma algkooli 6. klassis õpetaja Johannes Laursoni (Laidvere) innustusel. Debüteeris odaviskajana Poiste Spordi Liidu võistlustel 1931, osales 1935 Eesti mv-tel. Tõusis maailma odaviskajate paremikku. Oli 1938 EM-il 5., võitis üliõpilaste maailmamängudel 1937 kulla ja 1939 pronksi. NL-i mv-tel sai 1943, 1944 ja 1947 kulla, 1945 hõbeda ja 1946 pronksi, 1945 hõbeda ka granaadiviskes. Tuli 3 korda (1940, 1946–47) odaviskes ja 3 korda EASK meeskonnas (1938–40) korvpallis Eesti meistriks. Võitis Eesti mv-tel medaleid ka võrkpallis. Isiklikke rekordeid: oda 72.07 (1939), granaat 84.47 (1937, kaitseväe rekord), kõrgus 1.84 (1940). Maailma odaviske-edetabelis 1937 6., 1938 ja 1939 8. ning 1940 10. koht. Võistles 22 korda Eesti koondises. Oli 1940–41 ülikooli aü-ukomitee aseesimees, ajakirja Nõukogude Kõrgem Kool toimetaja ja poliitiliste reformide teostajaid. Evakueerus 1941 hävituspataljoni sidegrupiga Leningradi, 1942 oli 7. eesti laskurdiviisi 300. polgus pataljonikomissar, a-st 1943 Moskvas Spordikomitee käsutuses, 1944 õppespordiosakonna juhataja kohusetäitja, 1944–51 Kehakultuuri vastutav toimetaja. EKP KK VIII pleenumil algatatud kodanlike natsionalistide paljastamise kampaania ajal vallandati ajakirjas avaldatud liialduste tõttu 1951 toimetaja kohalt. Jätkas spordiühingu Kolhoosnik kergejõustikutreenerina, kuid teda süüdistati võistkonna moodustamisel kehtinud bürokraatlike piirangute eiramises ning karistuseks võeti temalt 1953 ära meistersportlase nimetus. Töötas seejärel Noorte Hääle toimetuses, 1958–78 oli ajakirja Kultuur ja Elu toimetaja asetäitja ja peatoimetaja. Ajakirjanike Liidu liige (1958). ENSV tnl ajakirjanik (1978). T: Odavise (1948), Nood rohtunud rajad (1988).